Olgu öeldud, et tegu on vaid kogu teemasse sissejuhatusega, sest no ausõna see on ikka suur ettevõtmine, aga mul on alati Napoleoni kompleks olnud. :D Siin on puhtalt ülevaade sellest, mis on, mis võiks olla ja miks ma üldse sellise mõttega mängin. Ja kuna see on tõesti ulatuslik teema, siis järjejutt sellest saabki. Tänasele postitusele hakkavad järgnema üha uued ja uued, sest mul on tõesti tohutult põnev. J Kellel on ettepanekuid, kriitikanooli ja muidu soovitusi kirjutagu julgelt, igasugune abi on oodatud. Seda ongi ühe inimese projektiks-olgugi, et teoreetiliseks- liiga palju!
Mõtlen sageli, et ma ei jaksa enam elada ühiskonnas, kus kõik püüdlevad vaid selle poole, et rohkem tarbida, rohkem omada ja seeläbi üha rohkem hävitada. Kuhu see kõik aga jõuab? Kolm Maad Artikkel, milles on juttu sellest, et kui inimkond samal moel tarbimist jätkab on olukord õige varsti väga nutune. Inimestel puudub oskus või tahtmine näha enda ninaotsast kaugemale, õnnetuseks on levinud ka veeuputuse põhimõte(meid ei huvita, mis pärast saab). Aga mind huvitab, ma tahan, et minu lastel ja minu vendade-õe lastel jne. oleks ilus koht, kus elada ja olla. Selleks aga on vaja mõelda oma käitumisele ja harjumustele täna ja praegu.
Aga see postitus ei ole mitte sellest, kuidas minust on saamas hullumeelne ökoinimene (kui siis ainult natukene :)). Postituse mõte tegelikult on seotud Rein Veidemanni mõni aeg tagasi ilmunud arvamuslooga Veidemann Hiiumaast.
Hiiumaa autonoomia idee iseenesest ei ole ju midagi uut, olen kuulnud sedagi, kuidas Lennart Meri olevat sellest rääkinud. Aga tegelikkuses seoses selle Veidemanni arvamuslooga õnnestus kellelgi istutada mulle pähe mõte Hiiumaa autonoomiakavast. Mõtlesin sellele ja siis mõtlesin veel natukene, sattusin ummikusse ja ei jõudnud enam ühest punktist kaugemale. Kuni möödunud neljapäevani, kui ma lugesin värsket Maalehte ja oleksin tahtnud hüüda Heureka. Hiiumaa autonoomia aluseks oleks kõige targem suure tõenäosusega võtta Ahvenamaa, aga see on tõesti vaid mingi põhi, sest tegelikult on erinevusi kahe saare vahel palju ja ajastud on erinevad. Ja üleüldse võib see idee olla täiesti utoopiline, aga kuna see minusse end juba uuristas, siis ma pean sellega tegelema.
Ahvenamaa on Soomele kuuluv saarestik, ühe olulise erisusega, tegu on autonoomse alaga, räägitakse rootsi keeles ja ala on demilitariseeritud. Ahvenamaa autonoomia kuulutati välja aastal 1920 ja seda tunnustati aasta hiljem. Tegu on endise Rootsi alaga, millest ajaloosündmuste rägastikus sai Soome saarestik. Autonoomia taotlus sai alguse soovist taasühenduda Rootsiga, viimast aga juhtuda ei lastud ning nii kuulutati Ahvenamaa 1920. aastal autonoomseks alaks. Probleemid seoses nende seadusandluse ja majandusega said lahenduse alles pärast Teist maailmasõda.
Piirkond kuulub iseseisvalt Euroopa Liitu, on nii Liidu kui Soome Vabariigi poolt doteeritud ning nende enda peamiseks elatusalaks on laevandus. Ahvenamaal on ka oma parlament, milles on 30 liiget, oma seadusandlus ja kontroll selle üle on Ahvenamaal muuseas hariduses, tervishoius, KOV’ide osas ja ka julgeolekus.
Maksude osas Ahvenamaa iseseisev ei ole, Soome riik kogub makse ka seal, kuid kompenseerib kogutu andes sealse parlamendi käsutusse osa riigieelarvest. Ahvenamaa on üks Euroopa Liidu rikkamaid regioone. Kohalik laevandus ja transiitkaubandus on saarte suurim sissetulekuallikas. Siiski moodustab saarestiku 2600 ettevõttest suure osa põllumajanduslik tegevus-umbes 700 tegutsevat ettevõtet on seotud põllumajandusega.
Ahvenamaal on praegu umbes 27000 elanikku ning see arv on muide alates 1905 aastast kasvanud mitte kahanenud nagu mujal Euroopas. Sealne kultuurikeskkond on väga eripärane ning seda reguleeritakse ulatuslikult. Saarel millegi omandamine on reguleeritud seadustega jne. Ahvenamaa on seega mõnes mõttes nii väga suletud kui avatud ühiskond.
Mis on siis Hiiumaa ja Ahvenamaa saarestiku peamised erinevused? Esiteks on Hiiumaa üks saar mitte arhipelaag. Rahvaarvult jääb Hiiumaa Ahvenamaale kõvasti alla, kuid selle peamiseks põhjuseks loeks pigem noorte eestlaste tungi põgeneda suurtesse keskustesse ilusat elu taga ajama. Laevatamise ja sadamatega oleks Hiiumaal probleeme, sest selleks puuduvad traditsioonid, tegemist ei ole suurtele kaubateedele jääva piirkonnaga nagu on seda Soome ja Rootsi vahel asuv Ahvenamaa. Hiiumaal on teatavasti alati kalastusega tegeldud, kuid sellega on tekkinud probleemid seoses Läänemere kalavarude vähenemise ja püügikvootide jms.
Nagu enamik inimesi ei kujuta minagi väga ette, mis vahenditega peaks Hiiumaa saama sõltumatuks Eesti Vabariigist. Ja kas see üldse tasuks end ära? Kõik asjad pidavat õnnestuma kui piisavalt tahta, vaeva näha ja tööd teha, seda peaks eestlased ju oskama. Eestis toimuv linnastumine ja sellest tulenev süvenev ääremaastumine on väga suur probleem. Hiljuti lugesin kusagilt kommentaari inimesest, kes tahtis loomaaias lehma ja kitse näha! Kuidas on selline asi võimalik? Inimesed sõitke Tallinnast 50 km välja ja te näete lehmi ja kitsi, milleks neid loomaaiast otsida. Inimene kaugeneb loodusest ja sellest, mis teda toidab. Selleks, et maaelu taasäratada peaks olema vähemalt üks paik, kus on veel inimesi ja loodust ja mis suudaks tõestada, et elu maal on võimalik. Kas see paik ei võiks siis olla see üks ilus ja puutumata saar? Tööd ja vaeva küll, aga kõik pidi ju võimalik olema.
No ja mis siis võiks lisaks kõikidele muudele peensustele olla see Hiiumaa oma asi, see millega elu-kultuuri ja majandust elus hoida? Too Maaleht, mis mulle Heureka momendi tõi kirjutas mahemesnikest, ma nüüd päris seda ei mõtle, et Hiiumaal peaks ainult mesilased olema! Aga põllumajandus on minu meelest üks peamisi ja ainuvõimalikke väljundeid Hiiumaale ja sellega seotud muud valdkonnad-tootmine ja müüd ja ka eksport. Lisaks annaks eduliselt ilmselt arendada ka turisminduse ja põllumajanduse valdkondi koos.
Põllumajandus ei ole teadupärast kerge tegevusvaldkond, eriti veel meie kliimas. Hiiumaa ei ole selles suhtes mingi erand, ilmselt oleks seal kõige reaalsem tegelda loomakasvatusega-kas siis liha või piima tootmiseks. Ühe võidu on hiidlased seoses loomaksvatusega hiljuti saanud, hukkunud põllumajandusloomi ei pea enam mandrile hävitamiseks tooma-oligi absurdne natukene. Taimekasvatusega oleks Hiiumaal keerulisemad lood, sest tingimused pole selleks sobivad. Loomadele söödaks loomulikult peab taimekasvatust olema ja eks iga talumees saaks oma kartulidki ise kasvatatud.
Põhirõhu tahaks asetada mahepõllumajandusele. Jah ma tean, et see on keeruline, et tuleb vaeva näha ja tööd teha ja eriti palju on bürokraatiat, aga kõige selle kõrval on suuremad ka toetused, teadmine, et säästad ökosüsteemi ja ei mürgita enda ega ümbritsevate inimeste organismi tapvate kemikaalidega.
On ju olemas noore põllumehe toetus, mille saamiseks peab küll natukene vaeva nägema, kuid usutavasti tasub ära. Iga põllumajandusega tegeleva valdkonna puhul on veel omad toetused. Eriti intrigeeriv on minu jaoks mahemesinduse teema, kui ma ise mesilasi nii metsikult ei kardaks, siis tasuks seda uuridagi.
Kogu see põllumajanduse ja mahemajandamise teema Hiiumaale sokutamine on ilmselt natukene seotud ka sellega, mida ma alguses mainisin, et ei jaksa ega taha enam selles hävitavas keskkonnas elada. Utoopiline unistus ühest kohast, kus kõik mis võimalik on looduslik, ilma kemikaalide ja mürkideta, kus inimesed elavad nagu neil oleks aega ja soov elada päriselt mitte ainult end surnuks töötada, et elada Mustamäe 2-toalises korteris. Mul on kõigest sellest, mida ma näha tahaksin ilus unistus nagu ka kõigest sellest, mida ma seal teeksin. Ja ilmselt ei ole mina ainukene inimene siin riigis, kes sellisest oaasist unistab.
No comments:
Post a Comment