Kuid soov eristuda ülejäänud riigist kultuurilises või etnilises plaanis ei peaks minu meelest olema autonoomia peaeesmärk. Perifeersetel aladel nagu seda on näiteks saared peaks või kui mitte peaks siis võiks olla suurem õigus oma saatuse üle otsustada.
Siit kivi riigi kapsaaeda, Eesti on selgelt kujunemas riigiks, mis eelistab suurlinnu maapiirkondadele. Ilmselt sai selline "areng" alguse Laari põllumajanduse tapmise liigutusest 90-ndatel aastatel. See oleks eestlase jaoks justkui mingi igand Nõukogude režiimist ja kõik, mis Nõukogude ajal oli ja juhtus tuleb hävitada ja kui mitte hävitada, siis muuta võimatuks selle toimimine. Hävitades ühistud ja kollektiivse majandamise, mis omakorda kaotas töökohad ja selle tulemusena hakkas maapiirkond elanikest tühjaks voolama. Ilmselt ei ole üllatuseks, et ministrid või endised ministrid järgemööda ütlevad välja, et maapiirkonnad ongi väljasuremisele määratud või kui ei ütle päris välja siis vihjavad sellele. Loomulikult riigi, mis maapiirkondade arengut mingil moel ei toeta sureb maaelu välja. Inimesed ja elu koonduvad suurtesse linnadesse, ma polegi tegelikult päris täpselt aru saanud kas see on tingitud inimeste laiskusest või lootusest, et linnas on tõesti parem.
Olukorras, kus Eesti Vabariigist on saanud teenindaja-vahendaja ja mitte tootja ei olegi muu eriti reaalne, kui teo- ja töövõimelise elanikkonna kogunemine linnadesse, sest maapiirkondades ei tegelda just suurel määral teenindusega. Toiduained ostetakse ka sisse mujalt Euroopast, kus olgu öeldud, on nende doteerimine EL-i poolt oluliselt kõrgem kui Eestis, mis teebki nende müümise eestlastele lihtsaks. Toote omahind on lihtsalt nii madal, et Eesti tootja, kelle toodang on kindlasti parem ja värskem, ei saagi konkurentsi pakkuda.
Nii et miks just autonoomia mitte riikliku tegevuskava muutumine? Saartel võiks selline osaline sõltumatus, kus oma tegevuse ja investeeringute üle otsustavad elanikud ise, olla efektiivne, sest mingil määral on ikkagi tegu üsnagi kinnise ja ülejäänud riigist eristuva keskkonnaga (kui mitte muul moel, siis läbi selle, et ümbritsev igast küljest vesi). Ka oleks nagu ka Hiiumaa Heaks lehel kirjutatud, võimalik end ära elatama hakata laevatamisega. Ahvenamaa kui kõige kuulsam autonoomse piirkonna näide elabki ju vaid selle najal, ilma laevadeta oleks sealne seis väga nutune.
Autonoomia Hiiumaal(lähtume ikka sellest, millest blogi rääkima peaks) ei pea tähendama seda, et hiidlased hakkavad meeleheitlikult otsima mingeid erisusi ülejäänud Eestiga ja looma oma kultuuri(kusjuures igas maakonnas-kihelkonnas on need nii või naa) ja oma rahvast. See võiks olla pigem väljund Hiiumaa ja hiidlaste säilimisele Eestis ja saarerahva iseotsustamine, isetegemine ja oma saatuse eest vastutamine. Olgem ausad, kellele meist tundub, et EV kohutaval kombel väiksemaid KOV-e toetab või nende tegutsemist kuidagi julgustab? Juba selles valguses tasub minu meelest mõelda lõputult jahvatavast riiklikust bürokraatia masinavärgist eraldumisest ja iseolemisest!
Me räägime eestlastena pidevalt oma identiteedist, aga minu meelest hakkab eestlaste identiteet tuhmuma või suisa kaduma, sest oleme unustanud, kust me tuleme ja kes me oleme ning üritame olla keegi teine. Nii ei ole ei rahvas ega riik jätkusuutlik, sellest on osaliselt tingitud ka see autonoomia mõte, et säilitada Eestis vähemalt üks piirkond, mis näitaks, et elu maal on võimalik. :)
Me räägime eestlastena pidevalt oma identiteedist, aga minu meelest hakkab eestlaste identiteet tuhmuma või suisa kaduma, sest oleme unustanud, kust me tuleme ja kes me oleme ning üritame olla keegi teine. Nii ei ole ei rahvas ega riik jätkusuutlik, sellest on osaliselt tingitud ka see autonoomia mõte, et säilitada Eestis vähemalt üks piirkond, mis näitaks, et elu maal on võimalik. :)
No comments:
Post a Comment