Minu esimesele postitusele Hiiumaa teemadel järgnes pisut laiem arutelu kui ma õigupoolest ootasin. Mul on hea meel, et hiidlased tulid välja oma poolsete mõtete ja arengutega. Eriti meeldis mulle Lembitu Inno kirjutis laevanduse arendamisest Hiiumaal, viimane suurendaks kahtlemata saare iseseisvust ja isevalitsuse võimalusi. Taaskord pean kasutama oma postituses kellegi teise ideid, tore muidugi kui on keegi, kes aitab mõelda ja erinevate stsenaariumiteni jõuda. :)
Laevandusest kirjutas Lembitu Inno siin Hiidlaste oma kuld ja teemandid. Aastasadu tagasi vallutati Eesti Venemaa poolt just sel põhjusel, et tegu oli suurepärase väljundiga Lääne-Euroopasse. Maa, mida kahest küljest ümbritseb meri, mõelda missugused võimalused. Kas pole siis irooniline, et Eesti, mis omaks võimalust edendada merendust-laevandust, laseb sel ressursil süüdimatult hääbuda? Räägime Eesti kultuurist ja selle omapäradest ja erisustest, mis kõige olulisem nende säilitamisest? Minule isiklikult pakub huvi, et miks sellest räägitakse, no et me ju laseme sel kultuuril ise kaduda! Ega Eesti kultuur ei ole vaid keel ja rahvariie, kultuuri osaks loeme ka selle, millega eestlane on tegelenud sajandist sajandisse. Rannikurahvad kalastasid ja sõitsid merd ja elatasid end sellega. Mille läbi see osa eestlaste olemusest ja identiteedist säilib? Tallinki? Mereriigina peaks Eesti kasutama oma võimalusi ja arendama majandusharu, mis võiks reaalselt tuua riigikassasse päris kopsaka kopika.
Idee Hiiumaa oma laevanduse lipu loomisest on muidugi intrigeeriv, aga see eeldab pealehakkamist ja järjepidavust ning tugevat soovi koostööd teha. Pelgalt sooviga ei saa teadupärast palju tehtud, küll aga algab mõttest tegu. Rääkides Hiiumaa omast seadusandlusest laevade tagasi tõmbamiseks ja laevanduse oma lipust, eeldame me siiski, et tegu peab olema teataval määral autonoomse(iseotsustava) piirkonnaga. Kuigi pikema lobi ja järjekindluse toel jõuaks lõpuks ehk sellenigi, et Eesti Vabariik taolise lahendusega nõus oleks. Teisalt jälle kas tasuks loota sellele, et ühtäkki hakkab EV Valitsus muretsema KOV-ide ja perifeersete alade käekäigu pärast? Pigem rõhuda hiidlaste oma soovile koostööd teha ja võidelda parema ja edukama tuleviku eest.
Kui juba rääkida Hiiumaa isevalitsusest ja omaette olemisest, siis oleks oluline, et Hiiumaa rannikuveed saavad olema hiidlaste kontrolli all. Seda mitte vaid läbi laevanduse vaid ka muudes aspektides. Hiljuti oli juttu tuuleparkidest, mida on soovitud Hiiumaale rajada ja seda väliskapitalil põhinevate ettevõtete poolt. Hiljutiste ilmnenud keskkonna probleemide valguses näib tuuleparkide idee mulle lausa taevamannana. Loomulikult ei ole ka tuulegeneraatorid ideaalne lahendus energia tootmiseks, kuid nad on üks lahendustest, mis mõjuvad keskkonnale kahtlemata tervislikumalt kui põlevkivi kaevandamine ja selle jääkide ladestamine.
Ühel "saareriigil" tasuks mõelda võimalusele toota kasvõi osa omatarbeks vajalikust energiast ise ja käepäraste ressursside abil. Tuuleenergia on mereäärsetes piirkondades väga hea võimalus saavutada energeetilist sõltumatust. Teades tausta, kus mõned aastad tagasi koguti tuuleparkide vastu Hiiumaal tuhandeid allkirju, on selle võimaluse mainimine niru. Leian siiski, et energeetiline sõltumatus ja iseseisvus aitaks saare arengule kõvasti kaasa. Muidugi oleks tegemist kuluka ja ulatusliku investeeringuga, mis lühemas perspektiivis ei ole suurt tulu toov, kuid pikemas perspektiivis tasuks end ilmselt ära. Muuseas näitaks eeskuju ka muudele elektrienergia "tootmisega" tegelevatele üksustele.
Niisiis on lisaks merele võimalik leida rakendus ka Hiiumaa tuulte "varule", hoolimata tuulikute ebaesteetilised välimusest ja müratasemest. Kolmandaks Hiiumaa ressursiks loen ma maad, seda on, hoolimata sellest, et tegu ei ole kõige viljakama pinnasega, on teataval määral võimalik tegeleda eestlaste teise identiteedi poole-põllumajandusega. Põllumajandusmaa ei ole Eestis üldisemaltki just kõige viljakam, pigem tuleb põllumehel igal pool pale higis tööd teha ja vaeva näha, et saaki toota või karja kasvatada. Aga põllumajandusest tegin juttu ka eelmises postituses ja sellel pikemalt peatuma ei hakka.
Neljas ja kõige olulisem Hiiumaa ressurss on hiidlased ise. Võib ju rääkida iseotsustamisest, isetegutsemisest ja iseolemisest, aga seda kõike ei saa olla ilma kogukonnata, inimesteta, kes tahavad koostööd teha, vaeva näha ja võidelda oma kodu säilimise eest. Et järgmise põlvkonna täis kasvades ei oleks Hiiumaast alles vaid tühermaa ja maha jäetud külad. Ajude äravool Eestist on suur, aga kas pole see arvestatav ka suurtest keskustest (Tartu & Tallinn) eemale jäävatel aladel? Selleks, et ehitada sellist ühiskonda, mis toimib vaid nii väikesel alal ja võrdlemisi väikese arvulises kogukonnas, on oluline just kogukond ise. Abistamine, oma eesmärkide eest ühiselt võitlemine, ühine eesmärk ja tulevikuvaade. Loomulikult on igal ühel oma arvamus, kuidas teisiti, aga oluline on saavutada kompromiss. Tähtis on jõuda lahendusteni, mis on piirkonna arengu tarvis optimaalsed ja mille perspektiiv on kõrgeim. Hiiumaa ja hiidlaste säilimiseks nagu ka iga teise kogukonna säilimiseks, on oluline koostöö, selleta ei saavutata midagi.
Olulisimad on inimesed, kelle mõtetest saavad teod ja toimub muutus. :)
No comments:
Post a Comment